Viljandi vana veetorn

OTSIMISMÄNGU KÜSIMUS ON: Mitu kaarega akent on vana veetorni telliskividest laotud torniosal kokku?

20. sajandi alguseks oli linna elanikkonna ja äride kasv Viljandis toonud kaasa hulga kommunaalprobleeme, mille hulka kuulus ka puhta vee saadavus. 1908. aasta sügisel hakkas sellega tegelema ametnikest ja ärimeestest koosnev komisjon. Kohe sai selgeks, et väikelinna enda rahast ja oskustest ei piisa. Lisaks olid kavas teised suurprojektid nagu Viljandi linnamõisa Viiratsi maade kuivendamine, samuti kanalisatsiooni ja tapamaja ehitamine. Linnapea Otto von Engelhardti juhitud linnavalitsus ja volikogu otsustasid võtta 40 000 rubla laenu. 1909. aasta sügiseks jõuti niikaugele, et Valgast tellitud firma Rosenberg-Niilus alustas turuplatsi servas esimese puurkaevu tegemist ning sattus 45 jala sügavusel veesoonele. Planeeritava veetorni kohale tehtud kaevu vesi osutus aga suure rauasisalduse tõttu kõlbmatuks ning 1911. aastal telliti Tallinna firmalt Siegel ja Co uus puurauk linna tapamaja juurde. 298 jala sügavusest kaevust saadud vee kogus ja kvaliteet osutusid sedapuhku küllaldaseks.

1911. aasta möödus linnas suurte kaeve- ja torutamistööde ning veetorni ehitamise tähe all. Kõik ei läinud aga planeeritult. Suurprojektide koondumine lühikesele ajale tekitas tööjõupuuduse ja lihttööliste palkamisel proovisid linna ümbruse talunikud töölisi üle maksta. Lisaks takistas kaevetöid vihmane suvi. Ennast ilmutas ka linna keskaegne päritolu – kaevetööde käigus tuli välja hulgaliselt huvitavat. Veetorni vundament sattus näiteks kunagise Püha Johannese ja Püha Clara kiriku ümber asunud surnuaiale ja välja kaevati hulk pealuid ning Lossi ja Oru tänavate nurgal avastasid töölised vana drenaažisüsteemi. Viljandi Kirjandusliku Seltsi arheoloogiahuvilised liikmed said esmakordse võimaluse tuvastada ja üles joonistada keskaegse linna Tartu ja Riia väravate põhiplaanid.

Vaatamata takistustele suudeti veevärgisüsteem siiski enne külmade tulekut valmis ehitada. 30 meetri kõrguse veetorni tarvis telliti Kantrekülas asunud Uno Pohrti masinavabrikust 6600 pange vett mahutav paak ning 26. oktoobril alustati vee pumpamist. 24. novembri paiku tehti esimene edukas veeproov linna erinevates kohtades. Veejuga ulatus vabalt üle kolmekorruselise maja katuse, mis lubas veevärki edukalt kasutada ka tuletõrjel. Peagi hakkas torustik küll mõnes kohas lekkima, kuid need probleemid lahendati kiiresti. Tõsisem mure tekkis siis, kui veetarbimine hakkas prognoosi ületama ja pump ei jõudnud vajalikus mahus vett anda. 1912. aastal telliti aga võimsam ning samal aastal rajas linn Lasteparki ka esimese purskkaevu.

Veetorn tegutses uue veetorn-elamu valmimiseni 1960. aastal ja jäi pärast seda unarusse. 1981. aastal valmis küll üks eskiisprojekt, mis nägi ette selle muutmise vaatetorniks, kuid asjast huvitatud organisatsiooni puudumisel jäi kava teostamata. Pärast Viljandi Rotary klubi algatatud veetorni taastamiskampaaniat jõuti 1999. aasta sügiseks nii kaugele, et torn sai uue metallkarkassil asuva kolmekorruselise kupli ning 2001. aasta juunis võttis see vaatetornina vastu esimesed külastajad.

Foto: A. Livenstroem