Viljandi muuseum

1878. aasta kevadel alustati Viljandi maagümnaasiumi ajalooõpetaja Theodor Schiemanni eestvõtmisel ja erukindralmajori Friedrich von Ditmari rahalisel toel Viljandi ordulinnuse varemetes arheoloogilisi kaevamisi. Suve jooksul kogunenud leidude põhjal loodi muuseum, mida toetaja auks kutsuti Ditmari muuseumiks.

Arheoloogilised kaevamised olid 19. sajandi teisel poolel veel harulduseks. Viljandis 1878.–1879. aastal ordulinnuse varemetes toimunud uuringud olid ajakirjanduse pideva tähelepanu all ja üldist uudishimu kasutades müüsid korraldajad Kaevumäele pääsemiseks pileteid. Viiekopikalisi korrapääsmeid võis lunastada kohapeal, püsivama huviga uudistaja võis E. J. Karowi raamatukauplusest lunastada ka rublase hooajapileti. Raha läks kaevamiste ja leidude konserveerimise tarbeks. Avalikkust teavitati kaevamiste käigust kohaliku ajalehe Felliner Anzeiger vahendusel, kus ilmusid regulaarselt aruanded.

Aja jooksul muuseumikogu täienes annetuste, ostude ja arheoloogiliste kaevamiste varal. 1881. aastal asutati kaevamisi läbi viinud komitee alusel Viljandi Kirjanduslik Selts (Felliner litterarische Gesellschaft), millest sai muuseumi hoidja. Seltsi liikmed tegelesid ajalooloengute korraldamise kõrval muuseumiesemete konserveerimise ja korrastamisega. Seltsi tegevust kajastati aastatel 1882–1918 ilmunud aastaraamatutes. Seltsi ja muuseumi sulgesid tsaarivõimud Esimese maailmasõja ajal koos teiste baltisaksa organisatsioonidega.

Eesti Vabariigi algul elati üle mõõnaperiood. Eestisse jäänud seltsiliikmed ei suutnud 1920. aastatel endist tegevust taastada ja muuseum avati lühikeseks ajaks seltsi esimehe insener Friedrich Werncke eramajas ja hiljem Casino hoones. Peamiselt baltisakslastest koosneva seltsi tegevus hääbus 1930. aastatel ja lõppes 1939. aastal enamiku liikmete lahkumisega Eestist.

1929. aastal loodi pastor August Westrén-Dolli juhtimisel teine muinsustega tegelev ühendus – Viljandi Kodu-uurimise Selts, mis võttis peaeesmärgiks muuseumi taasavamise. Linnavalitsuse toetus ja tubli kogumistöö lubas seltsil 1936. aastal muuseumi avada endises aadlipreilide pansionaadi hoones. Hiljem koliti see eramajja Posti tänavas. Kirjanduslik selts andis uuele seltsile kasutada osa oma kogudest – peamiselt arheoloogilised leiud ja linnusest leitud kapiteelid. Nõukogude ajal sai muuseum endale ka seltsi ligi 3000 münti sisaldava numismaatikakogu ja osa raamatukogust.

NSV Liidu okupatsiooni ajal muuseum riigistati ja sai palgalise töötaja. Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal koliti muuseum vanasse apteegihoonesse ehk nüüdsesse asukohta. Teises maailmasõjas muuseum kannatada ei saanud. Aga sõjajärgsete aastate stalinlik poliitika viis muuseumist palju trükiseid ja keelatud esemeid. Kujundati nõukogulik koduloomuuseum, kus suur osa väljapanekust pidi kujutama töövõite ja saavutusi.

Taastatud Eesti Vabariigi ajal ehitati valmis kaua oodatud laiendus hoidlate ja tööruumidega. Vanast apteegihoonest sai näitusemaja, mille esimene korrus uuendati 1996. ja teine korrus 2002. aastaks.

Foto: Theodor John