Viljandi linn

Viljandi linn väljus Põhjasõjast tähtsusetu paarisaja elanikuga alevikuna. 1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa koos linna maadega Tšoglokovite perekonnale. Mõisavalitsejaks olnud Fabian Friedrich Wieckhorsti ajal süvenes mõisapoolne omavoli – kehtestati uusi makse, võeti ära niigi väikesed õigused, linnakest valitses talupojasoost mõisakubjas.

Olukord muutus 1783. aastal kui Katariina II reformi käigus Viljandi linnaõigused taastati ja ühtlasi anti juurde maad. Linnaelanike arv hakkas suurenema, arenes käsitöö ja kaubandus. Linn hakkas üha enam ära kasutama ka mulgi alade õitsvat linakasvatust. 19. sajandi keskpaigas elas siin 2194 elanikku ja sajandi lõpuks oli neid koos eeslinnadega juba 7736. Vaatamata eestlaste 82% osakaalule jäi Viljandi kuni 1918. aastani saksa linnaks, kuna valimisõiguslik saksa kogukond elas linna ametlikes piirides, eestlastest majaomanikud aga eeslinnades.

Vitriinis näeme veneaegse linnavalitsuse ametimärke. Siin on linnapea ja linnavalitsuse liikme ehk raehärra ametirahad, linna öövahi ja linnateenija ametimärgid. Samas on linnavalitsuse pitsatid.

Põrandale on asetatud keiser Aleksander III kroonimise auks kasutatud saluutsuurtükid. Need valati 1883. aastal Kõpu Louisenhütte vabrikus. Hiljem asusid Viljandi raekoja fuajees.

Raekojast on pärit ka balloteerimis- ehk valmiskastid, millega sai kuulikese abil on poolt- või vastuhääle anda.

Foto: Johann Christoph Brotze