Viljandi areng

Tsaariajal asutatud tikuvabriku, linavabriku ja teiste linatööstuste kõrval sai üheks Viljandi tuntumaks ettevõtteks 1920. aastal asutatud likööri- ja veinitehas Alko. 1927. aastal toodeti siin 50 marki likööre ja 30 sorti erinevaid veine ja vahuveine. Vanematest ettevõtetest töötas edasi veel Uno Pohrti masinavabrik, mille toodang läks peamiselt kohaliku põllumehe tarbeks. Mitmekesised olid Viljandi väikeettevõtted – nahaparkimise, riidevärvimise töökojad, villatööstused, paberossikestade vabrikud, trükikojad jne.

Kõige kirevam majanduselu linnas käis kaubanduse ja teeninduse valdkonnas. 1920. aastate keskel oli linnas välja antud ligi 320 äritunnistust. Kaubandusettevõtetest suurimateks jäid ammu tuntud Werncke kaubamaja ja põllumeeste seltsi kaubanduse osakonna kaubamaja.

1920. aasta jaanuaris asutati seltside Vabadus ja Koit näitetruppide baasil Teatri- ja Kunstiühing Ugala, mis alates 1926. aastast tegutseb kutselise teatrina. Esimene suurem kollektiivne kunstnike näitus korraldati 1920. a. maagümnaasiumi ruumes. Edaspidi muutusid kunstinäitused kohaliku kultuurielu tavapäraseks koostisosaks.

Majanduskriis aastatel 1929–1933 väljendus ettevõtete, näiteks Werncke kaubamaja pankrotistumises ja tööpuuduse kasvus. Raskesse seisu sattus ka siiani edukalt töötanud tikuvabrik. Mitmete suurärimeeste kinnisvarasid müüdi oksjonitel. Kriisi ohvriks langes ka Sakala Pank. Tööpuuduse probleemist proovis linnavalitsus üle saada ulatuslike hädaabitööde organiseerimisega, mille tulemusel tasandati Peetrimõisa mäge, ehitati staadionit, lennuvälja ja lasketiiru. Töid tehti ka lossivaremetes.

Olukord paranes 1932.–33. aastal, osalt oli see seotud linahindade tõusuga maailmaturul. Suuresti talurahvakaubandusega seotud väikelinna tööstus ja kaubandus sai endale jälle maksujõulise tarbija põllumehe näol ja hakkas kriisist väljuma. 1930. aastatel said lina- ja tuletikuvabrik uued masinad. Alko suurendas oma toodangu sortimenti ning 1935. aastal toodeti siin juba ligi 60 sorti napse. Veinide tootmist oldi sunnitud turu kitsuse tõttu küll vähendama. 1934. aastal lõpetas tegevuse üks linna tuntud ettevõtteid, Uno Pohrti pärijate masinavabrik. Sisustuse ostis parun Ungern-Sternberg, kes rajas Valuoja äärde masinatehase, kus hakkas koostama autobusse. Lennundushuvilisest paruni töökojas ehitati ka mõned mootor- ja purilennukid, mistõttu Hariduse tänava viimast hoonet tuntakse ka lennukitehasena.

Seltskondliku läbikäimise lipulaevaks jäi siiski ka edaspidi Viljandi vanim eesti selts Koit, mis oli üheks maakondlike laulupidude ja kohalike tippsündmuste korraldajaks. Majanduslikult kõige tugevamaks seltsiks jäi ka vaadeldaval perioodil Viljandi Eesti Põllumeste Selts. Nende sügisesed näitused kujunesid suurüritusteks, kus parimate toodete ja saavutuste eest jagati ihaldatud medaleid ja teisi autasusid. 1938. aasta 51. näitust külastas üle 14 000 inimese.

Foto: Tõnis Parri