Vene aeg

18. sajandi algul toimunud Põhjasõja käigus sai Viljandimaa rängalt kannatada. Sõjakeerisesse sattus Viljandi 1703. aastast, kui seda läbis kindralfeldmarssal Šeremetjevi juhitud rüüsteretk eesmärgiga linn vallutada. Rootslased Viljandit kaitsma ei hakanud, vaid taganesid moonamagasine põletades Pärnu poole. Šeremetjev põletas maha veel selle vähese, mis põletada andis, ning korraldas rüüsteretki mujale Viljandimaale. Vene väed hõivasid piirkonna lõplikult 1710. aastal. Kuigi sõjad nüüd paarisajaks aastaks lakkasid, jäi Viljandi sõjaväega seotuks – siia majutati Pihkva laskurite polgu väeosa. Nende marsiplatsi järgi nimetati praegust Koidu tänavat varem Harjutuse tänavaks.

Vitriinis nähtavad granaadid on tõenäoliselt leitud Hummuli Põhjasõja lahingukoha lähedalt. Granaate hakati kasutama 15. sajandil. Need jäi pikaks ajaks samasuguseks – seest õõnes püssirohuga täidetud raudkuul, mis läideti süütenööriga. Napoleoni armees olid granaadiheiteks suured ja tugevad mehed, keda hakati grenaderideks kutsuma. Granaadi edasiarendamine jätkus alles Esimeses maailmasõjas.

Ruumi suurimaks esemeks on tõenäoliselt vene meistrite valmistatud signaalsuurtükk 18. sajandist. Signaalsuurtükke kasutati sadamates udu korral, sõjaväeosades ja garnisonides kellaaja teateks, vaenlase eest hoiatamiseks ja pidupäeviti aupaukude laskmiseks.

Kogum suurtükke on pärit Viljandimaa mõisatest. Sõjaväest n-ö vabaks lastud ehk vananenud suurtükke kasutati hiljem saluut- ja signaalsuurtükkidena.

Ülal püüab pilku veesüliti, ajastule iseloomulik sepisdetail, mis on pärit 18. sajandist Kõo mõisast ja selle valmistas lukksepasell Christian Block.

Veesüliti all on detailirohke Viljandi kreisi kaart krahv Ludwig August Mellini atlasest. Liivimaa ühe huvitavama valgustusajastu õpetlase koostatud atlas trükiti lehtedena aastatel 1791–1810 Riias ja Leipzigis. See oli mõeldud täienduseks August Wilhelm Hupeli teosele „Topographische Nachrichten…“. Atlas koosnes üldisest ja 14 kreisikaardist mõõtkavaga umbes 1:200 000. Mellini atlas ilmus ajal, mil Viljandi kreis oli laiem lääne–ida suunal, mitte tavapäraselt põhjast lõunasse. Viljandi kreisi kuulusid aastatel 1784–1796 näiteks Palamuse ja Kursi kihelkond.

Valgustatud orva on asetatud kohtukull ehk kohtupeegel. Seda kasutati Venemaal 18. sajandist alates ja mitte ainult kohtutes, vaid kõigis riigiasutustes. Eesti vallakohtus võeti see kohustusliku atribuudina kasutusele 1821. aastast, mis tõstis vallaomavalitsuse väliselt riigiameti tasandile. Puidust valmistatud pööratava püstprisma kolmele küljele olid kinnitatud Peeter I ukaasid avaliku korra ja asutustes käitumise kohta. Ülaosas oli kas valatud või nikerdatud Vene vapi kahe peaga kotkas ehk rahvalikult öeldes kull.

Kohtukulli kõrval näeme jalutusmõõka ehk galamõõka. Algul enesekaitseks kasutatud relvast kujunes hiljem mundri ehteks olev mõõk. Venemaal kuulus see ka tsiviilametnike ja politseinike mundri juurde. Nähtav eksemplar on vormiga kehtestatud 1855. aastal.

Ametimärgid olid esimesed märgid, millega eestlastel tuli kokku puutuda. Sõjaväelisi aumärke said eestlased vähe. Omavalitsuses hakkasid eestlased märke saama Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Ametiraha valmistati hõbedast ja kanti rohelise punaste äärtega lindi otsas. Pärast 1866. aasta vallareformi võeti kasutusele uued messingist märgid. Vallavanemal ja kohtu eesistujal olid need keti otsas, teistel rinda kinnitatavad. Metsavahi ažuursel ametimärgil on huvitav tähele panna sõna MÕTSAVAHT. Alamate politseiametnike märkidele on kirjutatud kirillitsas десятник (kümnik).

Foto: Ludwig August Mellini atlas