Rootsi aeg

Viljandimaa kuulus Rootsi ajal Liivimaa kubermangu Eesti distrikti. 17. sajandi alguses kuningas Gustav II Adolfi ajal läänistati endiseid ordualasid suurel hulgal eravaldusse. Viljandi lossilääni koos linnaga sai endale riigimarssal Jakob De la Gardie. Talle erastati veel Vana- ja Uue-Võidu, Vastemõisa, Olustvere, Helme ja Tarvastu. Põllumajanduses pandi tollal alus laialdasele nisukasvatusele ja tatra kui uudse kultuuri viljelemisele. Tarvastu ja Karksi ümbruses pandi alus linakasvatusele, sest seda vajas Rootsi kasvav laevastik.

Rootsi aeg on Viljandi linna ajaloos kõige vaesem ja kahvatum periood. Liivi ja Poola-Rootsi sõdades hävitatud linna ei kantud Rootsi ajal enam kindluste nimekirja ja see liigitati avatud asulate hulka. See viis endise hansalinna allakäigule. Linna asju hakkas otsustama mõisarentnik ja igapäevaelu juhtis pahatihti mõisakubjas. Kogu 17. sajandi jooksul kasutasid kaasaegsed Viljandi kohta määratlust „väike asula“. Linna ümbrusse ehitati Rootsi ajal vaid üks oluline hoone – praeguse lauluväljaku taga künkal asunud Katariina kabeli asukohale rajati mõisahoone, mis pole säilinud.

17. sajandi algusest pärit huvitavaks leiuks on bartmannskrug. Nn habemiknõud olid valmistatud kivikeraamikast. Käesolev eksemplar on tehtud Kölni lähedal. Selliseid nõusid hakati kasutama 14. sajandist alates vedelike transportimiseks. Habemik on pärit tõenäoliselt Põhja-Euroopa mütoloogiast – haldjas ehk metsavana. 16. sajandi lõpul hakati protestantlikes maades seda nõud kutsuma ka jesuiidist kardinali Roberto Bellarmini järgi bellarmiiniks. Pudelis nägid protestandid nende jaoks ebameeldiva vastureformaatori karikatuuri – ka kardinal oli keskelt jäme habemik. Bartmannskruge on kasutatud ka nn nõiapudelitena. Pudelisse pandi maagiliseks toimeks teravaid esemeid, juuksesalke, küüsi, riideräbalaid jms ning peideti see maja alla, lähedusse või küttekolletesse. Niikaua kui pudel püsis terve, polnud perekonnal nõidust karta.

Foto: Krigsarkivet