Rehetuba

Talurahva argised esemed on asetatud väiksema talu rehetuba kujutavasse ruumi.

Rehetare oli eestlaste traditsiooniline kodu ja elamispaik – pikk rõhtpalkseintega hoone, millel oli kõrge õlgkatus ja puudus korsten. Selline taluelamu kujunes Eestis ja Läti põhjaosas välja 10. sajandi paiku. Sajandite vältel said rehielamu ruumid ja nende osad kindla otstarbe ja sisustuse. Peale rehetare olid talul veel suveköök, saun, laut ja aidad.

Rehetare põhiruumideks olid rehetuba ja rehealune. 18. sajandil ehitati rehetoa juurde kamber – kütteta ruum, mida kasutati panipaigana ja soojal ajal eluruumina. Köetavasse rehetuppa koondus kogu talupere elu ja talveperioodil elati siin pead-jalad koos. Siin valmistati süüa, söödi ja magati. Mehed tegid puutööd, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väikseid loomi. Sügisel kuivatati ruumi partel vilja, et see hallitama ei läheks. Parred on lahtised väiksed ümarpalgid, mis asuvad piki hoonet kulgevatel taladel. Parsi oli vähemalt tosin ja vilja kuivatamiseks jagati nad 3-4 kaupa. Neile asetati 3-4 koormat viljavihke püsti kuivama. Muul ajal seisid parred kokkulükatult kahes osas ja nende peal võis magada või hoida kraami.

Suuga vastu rehetoa sissekäiku paiknes reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Siin keedeti talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Reheahju lähedal seisid perenaise kangaspuud. Ahju ees nurgas olid toiduvalmistamise ja loomasöödanõud, veepanged, seinal oli tavaliselt laudi toidunõudega ja lusikavarn. Suvel tehti toitu suvekojas, kus vahel ka söödi. Söödi ka aidas ja rehe all.

Et reheahjul korstnat ei olnud, tuli ahju kütmisel kogu suits rehetuppa. Suitsu lasti välja suitsuaugu või ukse kaudu. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised palgid muutusid aastatega süsimustaks.

Akende asemel olid rehetarel luukidega suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19. sajandi teisel poolel.

Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati liiva või mulda. Tarbevaral oli rehetoas kindel koht. Sisustuse moodustasid seinapingid, söögilaud, järid, magamislavatsid ja tulejalg. Kõik oli lihtne ja praktiline.

Magamiseks olid seinte ääres puust lavatsid, kuid kasutati ka teisi kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel, vanemad pereliikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel ja seinapinkidel. Voodid võeti kasutusele 19. sajandi keskel. Esialgu voodikotte ei olnud, magati lahtistel õlgedel, millele laotati linane või takune riie. Peale võeti riided. Suvel oli asi lihtsam, siis magati aidas, lakas, kambrites jm.

Söögilaud asus tavaliselt diagonaalselt ahju vastas kahe seinapingi vahel. Peale söömise veeretati laual leiba, tapeti ja tükeldati loomi ja tehti palju muud. Puhtaks pesti laud tuhaga.

Tares andis valgust peerutuli. Peerge tõmmati kase- või männipuuhalust ja pandi tulejalga ehk pilakusse põlema. Peergude vahetamine oli laste ülesanne.

Rehetoa otsas paiknes talu teine oluline ruum – rehealune. Seal peksti ja puhastati sügisel vilja, talviti hoiti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu.

19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök. Ruumid said laudpõrandad ja -laed, suured aknad jm. Kui kambritest said eluruumid, jäi rehetuba majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks. Jõukamates peredes ehitati uued eluhooned edaspidi rehest eraldi.