Mulgi pulm

Eesti talurahva kõige suuremaks kogukonna tähtsündmuseks olid pulmad, mis uuemal ajal kestsid 3–4 päeva, 17.–18. sajandil aga nädala või kauemgi. Kiriklik laulatus pulmadega tollal vahetult ei seostunud. Rahva jaoks määrasid abielu alguse pulmad oma kombestikuga.

Pulmade ettevalmistamine algas sügisel pärast põllutööde lõppemist ja võttis vähemalt 3–4 kuud. Suur ja tähtis töö oli veimevaka valmistamine, et pruudil oleks võimalik isakodust lahkumisest kuni pulmade lõpuni kingitusi jagada.

Abiellumise algas kosimisega, millele äraütlemise kartuses pärast eelnes kuulamine. Kosja mindi tavaliselt siis, kui oli üsna kindel, et abieluettepanek ka vastu võetakse. Kui kosjad olid vastu võetud, leppisid pruudi ja peigmehe pere kokku pulmapäeva, külaliste arvu ja pruudi kaasavara. Pulmad peeti eelistatult noore kuu ajal.

Mulgi pulmad olid tavaliselt „kahe otsaga” ehk peeti nii mõrsja kui peiu kodus. Tavaliselt oli pulmade kulg järgmine: pulmaliste kogunemine, peigmehe saabumine pruudi koju, pruudi üleandmine peiule, pidusöök pruudi kodus; siis pruudi vastuvõtmine ja pidu peigmehe kodus, noorpaari magamasaatmine, hommikune äratus ning sellele järgnevad kombetalitused.

Pulmade olulised osad olid pruudi riietamine ja peiukodus toimuv tanutamine, kui pruudile pandi pähe peakate. Sellega sai temast noorik ja abielu arvati alanuks. Noorikuks pidas vanarahvas pruuti kuni lapse sünnini. Tanutamisega kaasnes pruudi pea piiramine – pikad juuksed lõigati kõrvust saadik. Tanutamine oli püha toiming, mille juures viibisid vaid kõige tähtsamad pulmategelased. Seda tehti tagakambris, aidas või saunas, sest üleminekuajal arvati pruut olevat tundlik ja teda tuli hoida kurja silma eest. Tanutajaks oli peigmehe ema või isamehe naine ehk mõõgaema. Kõigepealt lõigati juuksed ja kammiti pead. Seejärel võttis tanutaja tanu, lõi pruudile vastu põske ja lausus tanutamissõnad. Esimesed kaks korda pandi tanu pähe nii, et pruut ajas selle peast maha. Kolmandal korral jäi aga tanu pidama ja neiust sai noorik.

Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva tähtsaim sündmus. Peiu kingitused pruudile ning neiu veimevaka ja kaasavara suurus näitasid jõukust ja kohta külaühiskonnas. Pruudi kaasavara aga oli toeks noore pere iseseisvale elule.

Pulmas kanti kõige paremaid riideid, erilist tähelepanu pöörati noorpaari välimusele. Kurjade jõudude vastu oli pruudirõivail maagiline tõrjeotstarve. Seepärast püsisid paljud rõivaesemed ajas muutumatuna. Kurja silma eest kaeti mõrsja nägu pruudilinikuga, millel oli eriline ornament ja mis kinnitati eest kolme sõlega otsmiku, suu ja rinna kohalt. Mõne arvamise järgi olevat pruudi nägu kinni kaetud aga selleks, et noorik ei leiaks tagasiteed isamajja. Mulgi pruudirõivastuses püsinud vanemateks osadeks olid linane pea- ja õlakate (mõrsjalinik), kokkuõmblemata vaipseelik (villast nimetati sõbaks ja linast pallapoolikuks), eespõll, põllerätt, arhailise taimornamendiga puusapõll (küllerätt), väga arhailise lõikega särk (ame) ja viimasega lõikelt sarnanev rüü või pikk-kuub (vammus) ning sääremähised. Lisaks nimetatutele kuulusid pruudi rõivakomplekti valge päärätt, kirivöö, kitsa vöökirjakujulise kirjatriibuga sukad ja pastlad. Külma ilmaga lisandusid talvemüts (rankakübär) ja kasukas (kask).

Pulma ajal pandi rõhku pruudi ehterohkusele, sest need pidid samuti ümbritseva kurja eest kaitsma. Vaesemad pruudid said sel tähtsal põhjusel ehteid ka laenuks.