Keskaeg IV

Viljandimaa eri paigust on arheoloogiliste leidudena saadud hulk argiseid esemeid, nagu erinevad nõud, majapidamis- ja tööriistad, aga ka vaba aega sisustavad esemed.

Kõige enam on arheoloogid muuseumisse toonud keraamikat, mis jaotub kohalikuks kedrakeraamikaks ning imporditud kivikeraamikaks. Kedrakeraamikat leiti Jaani kiriku naabrusest Pika tänava keraamikaahju juurest 1998. aastal. Viljandist on aukartust ärataval hulgal leitud ka kivikeraamikat, mis tõendab, et keskaegse hansalinnana asus Viljandi kunagise ida-läänesuunalise kaubavahetuse keskpunktis.

Argistest esemetest on veel esindatud tinakannud, lusikas, õllevaadi kraanid ja suur pronksgrapen, mis 1996. aastal muuseumi hoovilt välja kaevati. Tööriistade kollektsioonis leidub nii meistrimeestele kuuluvat kui ka põllumehele iseloomulikku.

Kabenuputaolisi luust nuppe kasutati keskajal lauamängudes. Levinud mäng oli backgammon ehk tabula (kammipiid), mida meil tuntakse ka idapärase nimega nardõ.

Täringud on tõenäoliselt sama vanad kui inimkond. Üldise arvamuse järgi kasvasid täringud välja iidse nõid-arst-šamaani „tööriistakomplektist“, kus täringulaadseid esemeid kasutati ennustamisel. Ligi 4000 aasta vanune täring on leitud Induse orust. Euroopa vanim täring kuulus etruskidele. Täringuid võis kasutada nii iseseisvate hasartmängude kui ka lauamängude juures. Antiikajal, keskajal ja varauusajal oli mängimine väga levinud ja sellega tegelesid kõik ühiskonnakihid. Täringumängude tähtsusest annab tunnistust asjaolu, et neid on sarnaselt müntidele hauda kaasa pandud. Täringud jäid Eestis kuni 19. sajandi teise pooleni talurahvale tundmatuks ja olid enamasti sakslaste mänguvahendiks.

Viljandi linnusest leiti 2003. aastal püramiidotstega täringud, millele Eestis vasteid pole, küll on taolisi leitud Võnnu (Cēsise) ordulinnuselt Lätis. Võib arvata, et nendega mängisid orduteenijad. Uurijad on pakkunud nende mänguna välja dreideli.

Hasartmängudest erinev oli male. Viljandisse jõudis malemäng tõenäoliselt vaimulike ja orduvendade vahendusel. Malendeid on Viljandis leitud ordulinnuselt ja endise frantsisklaste kloostri alalt. Viimati mainitutel on põhja all on auk. Sellest on järeldatud, et need on reisil kasutatavad malendid, mis malelauale kinnitatult rappumisel paigal püsiks. Kaarjad sisselõiked tähendasid tõenäoliselt malendi värvi.