Keskaeg III ordulinnus

Keskaegseid rajatisi esindavad Viljandi ordulinnuse makett, linnusest leitud ehitusdetailid ja majapidamisesemed. Tähelepanu pälvivad ülisuure peaga pantsernaelad, mida kasutati uste ja väravate soomustamiseks. Mõned esemed annavad aimu linnuse kütmisest hüpokaustahjuga. Soklikorrusel või keldris asunud kerisahju kütmise järel juhiti kuum õhk avade kaudu üles. Selleks oli ruumides seina ääres paeplaatidest rida. Plaatidesse puuritud aukude peale asetatud kaantega reguleeriti sooja hulka. Hiljem hakati lisaküttena kasutama kahhelahjusid.

Viljandi ordulinnuse ehitamist alustati Mõõgavendade ordumeistri Volquini käsul pärast muistse vabadusvõitluse lõppu 1224. aastal. Tõenäoliselt oli väiksemaid kindlustustöid tehtud juba varem kui esimesed sakslased siia asusid. Kroonikateadete järgi olevat linnus paavsti legaadi Modena Wilhelmi 1225. aasta külaskäigu ajaks juba väga tugevasti üles ehitatud. Seega pidi Viljandit kaitsma arvestatav kiviehitis. Esialgu arvati, et kiiresti sai valmida näiteks valdustorni Pika Hermanni mingi ehitusetapp. Vanimaks ehitiseks on arvatud ka konvendihoone põhjaosas asunud linnuse kabelit. Pole aga välistatud, et ehitamist alustati hoopis maakividest ringmüürist.

Kindlustuse tänaseni kõige aimatavam osa on konvendihoone – nelinurkne ordukasarmu, mis täitis nii palvetamise, söömise ja magamise kui ka hästi kaitstud kindlustuse osa. Selle kujunemine oli tingitud Saksa ordu kloosterlikust korraldusest. Ülakorrusel oleva kaitsekäigu ja kõrge valdustorniga moodustas ehitis külmrelvade ajastul võimsa kindluse, mida oli peaaegu võimatu vallutada. Preisimaal otstarbekaks osutunud konvendihoone levis edasi Vana-Liivimaale. Neist vanimateks on peetud Sigulda, Võnnu, Ventspilsi, Adazi, Gauijena, Viljandi ja Pärnu omasid. Edasi tulid Aluksne, Riia ja Põltsamaa. Viljandi konvendihoone oli neist silmapaistvamaid. Seda rajati kahes järgus: 13. sajandi lõpus ehitati ta madalana ja ilma tornita ning 14. sajandil lisati tänapäevani nähtav kõrgus ja valdustorn. Tähelepanuväärne on, et Viljandi linnus kujunes suuruselt sarnaseks Riia konvendihoonega ja et tema sisearhitektuur oli silmapaistvalt rikas. Seda tunnistavad säilinud raidkivid ja kapiteelid. Kaevamistel on tulnud päevavalgele ka siinmail haruldased värvilised ahjukahlid, mis rõhutavad ordumeeste rikkust ja luksusjanu.

Theodor Schiemanni juhitud väljakaevamistel Viljandi ordulinnusel 1878–1879 leiti erakordselt palju skulptureeritud ehitusdetaile – peamiselt kapiteele ja sambabaase. Saaremaal asuva Karja kiriku ja Tartu Jaani kiriku kõrval kuuluvad need leiud Eesti rikkalikuma keskaegse raidplastika näidete hulka.

Suur osa skulptuuridest on nn pungkapiteelid, mis stiililiselt kuuluvad varagootikasse. Samuti on siin ka üksikuid romaanikale omaseid jooni. Kasutatud on põhiliselt taimemotiive. Enamik neist on stiliseeritud, kuid kohati on detailid üllatavalt looduslähedased – näiteks varsakabja lehed ühel kapiteelil. Üksikute figuraalsete kapiteelide hulgas on äratuntav antiikaega tagasiulatuv lugu kurest ja rebasest.

Raidplastika seast eristuvad mõned tööd – ennekõike üks suur ristikäigust pärinev kapiteel, kus meelismotiiviks on naturalistlik viinapuuleht. Oma stiililt kuuluvad need kõrggootikasse ning on enamikest raidteostest pisut nooremad.

Enamik raiddetaile on valminud umbes 13. sajandi keskel. Igatahes pärinevad need ajast, mil konvendihoone polnud Preisimaal veel tekkinud. Siit järeldub, et need pole valmistatud mitte Viljandi konvendihoone-tüüpi pealinnusele, vaid mingile selle eelkäijale, mille kohta me midagi ei tea. Ja see hoone oli toona Riia toomkiriku järel kõige pidulikuma kujundusega ehitis kogu Vana-Liivimaal.