Keskaeg II relvad

Kesk- ja varauusajal Viljandi lähistel peetud võitlustest maha jäänud mitmesugust päritolu relvastust on leitud peamiselt arheoloogilistel kaevamistel.

Mõõkade vanemaks näiteks on kaheteraline saksa tüüpi rüütlimõõk 14. sajandist, mis leiti Navesti jõe äärest. Kaheksat meenutav käekaitse esindab katzbalgerit, mis oli saksa palgasõduri lühike sirge lähivõitlusmõõk, millel polnud tuppe – see riputati rihmaga üle õla või hoiti käes.

Lahingupaikadest ja linnustelt on leitud kõige rohkem rapiiride teramikke ja käekaitseraudu.

Rapiir on Hispaania algupäraga pika ja kitsa teraga raie- ning torkemõõk, mida esialgu kasutati linnades kaitserelvana. Selle võidukäik algas 16. sajandi keskel, kui rasked rüütlimõõgad hakkasid oma rolli kaotama.

Saabel on kõver ühelt poolt teritatud teramikuga mõõk, põhiliselt ratsaväe relv. Mõeldud peamiselt raiumiseks. Tuli kasutusele Ida-Euroopas 6.–8. sajandil, levis 9.–10. sajandil Venemaale ja Araabiamaadesse ja 16. sajandil Euroopasse.

Lisaks mõõgale kasutati rohkesti mitmeid torke- ja raierelvi. Eksponeeritud on nii venepärane heiteodaots kui ka Lääne-Euroopast pärit piigiots. Huvipakkuvad ja Euroopa mõistes erilised eksponaadid on Vene vägedest maha jäänud berdõššid. Neile vastanduvad Euroopa samalaadsed relvad hellebardid.

Berdõšš kujutab endast pika varre otsas olevat sõjakirvest. See arenes välja skandinaavia laiateralisest sõjakirvest, mille tera aja jooksul pikenes. Berdõši tera on erinevalt sirgest hellebardist poolkuukujuline. Berdõšš kinnitub varrele silmaga, nagu tavaline kirves. Tera alumine ots on pikk ja peenike, mis võimaldas rihmaga varre külge sidumist. Tera sisse tehti ka auke relva kergendamiseks. Taolisi relvi kasutati arvatavalt linna politseijõududes. Berdõšid olid Venemaal streletsipolkude ametlikuks relvaks. Väidetavalt tulid sepistamise näidised otse Moskvast ja seetõttu on leitud berdõšid üsna sarnased.

Üks saksapärane hellebard on muuseumisse jõudnud etnograafilise hundiorana ja on veel teritamata. Hellebardi ajaloolised juured on Šveitsis ja Lõuna-Saksamaal. Levima hakkas see 13.–14. sajandil. Hellebard ühendas kolme keskaegse relva omadused: sõjakirves, millega saab raiuda, torkerelv oda ja konks ratsanike sadulast tõmbamiseks. Konksu kasutati ka rüütli kiivrisse ja pähe augu löömiseks. Osavate jalaväelaste rivi käes oli see hirmuäratav relv.

Hellebardide vastu püüti kasutada suuri kahekäemõõku. Ühe sellise koopia leidub ka samas ruumis. Kahekäemõõkade jaoks valiti palgasõdurite hulgast tursked mehed, kes saadeti enne ratsaväe rünnakut piikide ja hellebardide varsi läbi raiuma.

Kuna kesk- ja varauusaegse sõjapidamise juurde kuulus kindlasti ratsaväe kasutamine, siis on sõjavarustuse hulgas näha hobuse ja ratsaniku juurde kuulunud esemeid. Kõige rohkem on säilinud kannuseid, suitseid ja jaluseid.

Tulirelvadest on säilinud püssiluku osi, samuti raudu ja muud tulirelvade juurde kuuluvat.

16.–17. sajandi alguse sõdades on kasutatud üsna kalleid rataslukuga tulirelvi, mille idee on laenatud pöörleva kettaga tulesüütajast. Lisaks sellele on kasutatud taht- ja ränikivilukuga tulirelvi.

Relvade luust kaunistused kinnitati naeltega puuosadele. Abstraktset ornamenti kujutavate ilustuste kõrval võib leida ka kavalalt naeratava saatana kujutise. Luust on valmistatud ka püssirohusarv, millele on graveeritud tantsiva paari kujutis.

Välja on pandud kaks kaitsevarustust – rinnakaitse ja sõjakiivri põseklapp. Kuigi tulirelvade vastu neist abi polnud, oli neid vaja lähivõitluses. Sõjamehe oluliseks kaaslaseks oli ka välipudel janu kustutamiseks. Näha on nii venepärane rohelise glasuuriga kui ka kollane Euroopa päritolu eksemplar.