Keskaeg I

Muistse vabadusvõitluse lõpul langes Viljandimaa esialgu Mõõgavendade, hiljem Saksa ordu Liivi haru võimu alla. Siinne ala jagunes keskajal kaheks ordupiirkonnaks: Viljandi komtuurkonnaks ja Karksi foogtkonnaks. Siinseid ordumõisaid loeti nende kõrgajal Eesti rikkaimateks ning Viljandi komtuur oli orduriigis võimukas, kuuludes Liivi ordumeistri lähemasse kaaskonda.

Jacobus Lauruse gravüür on varaseim kujutis Viljandist. See kujutab episoodi 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdadest, täpsemalt 1602. aasta 25. märtsil alanud Viljandi linna ja linnuse piiramist. Sedapuhku olid kaitsjateks 800 rootslast ja ründajateks poolakad koos neid toetavate Zaporižžja kasakatega. See piiramine on jäänud üheks raskemaks ja ohvriterohkemaks võitluseks Viljandi sõjaajaloos – kirjutatud on isegi tuhande Poola sõduri langemisest. Pärast ägedaid lahinguid said poolakad linnuse 17. mail enda kätte. Selle päeva sündmustega on seotud ka üks tore lugu esimesest õhulennust Viljandis. Nimelt olla linnuse kaitsjad viimases hädas otsustanud mineerida ühe lagunenud müüri, kuid millegipärast toimus enneaegne plahvatus ja kaitsjate juht Wildemann koos mõne kaaslasega lendas üle müüri vallikraavi. Sellega sai lahingutegevus läbi, kuna garnisoni pealik langes vangi. Piiramise käigus sai surma üks poolakate olulisemaid väejuhte, Läänemaalt pärit Jürgen Farensbach. Ka suurhetman Zamoyski olevat leidnud oma riietest sinna takerdunud kuuli.

Kuigi gravüüri kujutis on moonutatud, saab selle põhjal teha järeldusi. Kasakad olid oma laagrid sisse seadnud suurtükitule ulatusest väljapoole – telgid olid umbes praeguse turuplatsi kohal ja laagri ette jäi veel ala jalaväe koondamiseks. Poolakad seadsid end tõenäoliselt sisse üle Valuoja, praeguse kalmistu ümbrusse. Laagri keskel on näha tol ajal distsipliini hoidmiseks püstitatud võllapuu. Tänase Pauluse kiriku kõrgendikul asusid raskepatarei kahurid, mis piiramise ajal pommitasid pealinnust ja Pika Hermanni valdustorni. Viljandi linnus oli taktikaliselt rajatud nii, vallutada püüdev vaenuvägi pidi ründama läbi linna, kuna teised suunad olid liiga hästi kaitstud. Linna müüriga piiratud alalt on näha turuplats, kus asus selleks ajaks juba tornikiivri kaotanud Püha Johannese ja Püha Clara kirik ning praeguse muuseumi kohal asunud kodanikumaja.

Kuna linn on olnud keskaja lõpul ja varauusaja algul korduvalt lahingukeerises, siis on siit leitud ka palju laskemoona. 15.–17. sajandini kasutatud kivikuule on muuseumisse jõudnud sadakond. Nende läbimõõt ulatub mõnest sentimeetrist peaaegu poole meetrini. Suuremaid kuule kasutati müüride purustamiseks. Need on valmistatud liivakivist ja on arvatavasti toodud Pihkva kandist. Kuni sada kilo kaaluva kivikuuli piiratava linnuse müürideni tulistamiseks valmistati suur piiramissuurtükk – müüser (ka bombard). Et müüsrid olid väga rasked, siis võidi need kohapeal ehitada. Pikkadest raudlattidest sai raudvitste abil tünnilaadse laskeraua valmistada. Selline sõjariist polnud küll stabiilne ja võis lõhkeda ning laskjatele suurt kahju põhjustada, kuid suur purustusjõud korvas selle riski. Väiksemad suurtükid valati töökodades ja veeti kohale lotjade ning hoburakenditega.

Viljandi piiramisel kasutasid piiramissuurtükke esimest korda Ivan III saadetud väed 1481. aastal. Pommitamise järel jäi kroonikateadete järgi linnas alles vaid viis maja – ülejäänud kas süüdati või purustati. Järgmine suurem pommitamine toimus 1560. aastal Liivi sõja käigus.

Väiksemaid kivikuule tulistati Viljandi all ilmselt kambersuurtükkidest. See koosnes kahest osast: kahuritorust ja selle külge kiilutavast laengukambrist. Ühe suurtükitoru juurde võis kuuluda mitu kambrit. Nii sai eelnevalt laetud kambreid vahetades suurtükki kiiresti nihutada, laadida ja sagedamini tulistada.

Foto: Jacobus Laurus