Jaani kirik

OTSIMISMÄNGU KÜSIMUS ON: Mis aastal muudeti kirik kaubalaoks?

Jaani kirik asub kunagise ordulinnuse ja linnamüüri vahelises nurgas aadressil Pikk tn 6. Koha ajalugu algab frantsisklaste kloostri asutamisega, mis rajati siia aastatel 1466–72 paavstide Paul II ja Sixtus IV ajal ning see oli seotud Püha Franciscuse ordu tegevuse elavnemisega Vana-Liivimaal.

Arvatakse, et frantsisklased rajasid endale algul väikese kiriku või kabeli, millest hiljem ehitati välja kloostrikompleks. Selle algse ehitise kooriosa vundamendi säilmeid saab näha praeguse altariruumi all. Järgnevalt ehitati uus silmatorkavalt pikk kooriruum, mida kasutati kloostrikabelina. Avar kolmelööviline pikihoone oli ilmikutele avatud jutlusruumiks. Ordureeglite kohaselt oli kirik võlvimata, kuid siiski ehitati läänetorn, millest võib järeldada, et kirik oli kohandatud ka linna kaitseks. Kloostri muud ruumid paiknesid kirikust põhja pool ümber pikliku siseõue, mille ümber oli arvatavalt ka ristikäik. Kogu kompleks liitus vahetult linnamüüriga.

Kloostrirahva tegevuste ja igapäevaelu kohta on üsna vähe teada, kuid võib arvata, et just frantsisklastega on seotud Viljandi haridusajaloo algus. Nimelt on 1500. aastal pärandanud Tallinna kodanik Hermen Menn Viljandi kloostrile piibli ja kloostri koolile 10 marka. Frantsisklased olid seotud ka kohalike eestlastega, sest 1497. aastast on teade, et kloostrisse võeti vastu kandidaat, kes pidi liituma ilmikvennana või mittesaksa jutlustajana. Siit võib järeldada, et selles esimeses koolis võis käia õpilasi maarahva seast. Munkade vaba aja veetmisest annavad aimu viis arheoloogilistel kaevamistel leitud reisimalendit, mis on välja pandud Viljandi muuseumi püsinäitusel.

Klooster püsis ilma suuremate vapustusteta Liivi sõjani, mil endine ordumeister ja tollane Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg selle 1560. aasta esimesel poolel enne venelaste piiramise algust likvideeris. Katoliikliku krooniku Dionysius Fabriciuse andmetel oli sulgemise põhjuseks ühe munga surm, kes kloostri hüpokaustahju kütteruumis ära kõrbes. See oli ordu liige, kes kavatses vennaskonna maha jätta, et liituda komtuuri kaaskonnaga. Fürstenberg süüdistas kloostri asukaid, et need tapsid mehe kütteruumis meelega. Vihane ordumeister andis munkadele kolm päeva lahkumiseks ja kihutas nad siis kloostrist välja.

Kui organisatsiooni purustas Viljandi viimane komtuur, siis hooned hävisid järgnenud Vene-Liivimaa ja Poola-Rootsi sõdades 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi algul. Mõnda aega oli kloostrikirik varemetes ja vahepeal katuseta. Rootsi võimu kindlustumisel 17. sajandi algupoolel kohandati kirik linnakirikuks, kuna vastav pühakoda turuplatsi ääres oli sõdades veel rohkem hävinud. Pärast Põhjasõda jäi kirik linna luterlastele ainsaks ja hakkas kandma Jaani kiriku nimetust. 18. sajandi teisel poolel sai pühakoda sihvaka hilisbarokse kiivri, mis hävis 1811. aasta tulekahjus. Uus tornikiiver valmis 1815. aastal ja sellest ajast alates on kiriku välimus püsinud üldjoontes muutumatuna.

Nõukogude võim sulges kiriku 1950. aastatel ning see muudeti mööblilaoks. 1986. aastal otsustati kirik teha kontserdisaaliks. Kolm aastat hiljem kava muudeti ja kirik otsustati taastada. 1991. aasta jõulude ajal peeti siin taas jumalateenistus. Kirikus on René Aua valmistatud vitraažid, Viljandi sõpruslinna Ahrensburgi kingitud orel, Hollandi kuninglikus valukojas valatud 25 kellast koosnev kellamäng ja kalmistult on siia varjule toodud August Weizenbergi marmorskulptuur „Lootus“, rahvakeeles „Naine lillepärjaga“.

Foto: Johann Christoph Brotze