Esiaeg VI

Noorema rauaaja (9.–13. sajandi I veerand) valitsevaks ehtetüübiks sai rõivakinnitusvahendina kasutatud hoburaudsõlg, mis tõrjus välja ambsõle. Suurem osa neist on valmistatud pronksist, vähemal määral ka hõbedast. Balti aladelt siia jõudnud hoburaudsõlg oli ehe, mida kandsid nii mehed kui naised.

Naiste kõige mõjuvaimaks ehtekomplektiks oli rinnakee, mis oli pärit samuti balti hõimude aladelt. Rinnakee moodustus kuni neljast-viiest õlgadelt alla rippuvast ketireast. Rinnakee kinnitati õla juures rinnanõelte ja nende juurde kuulunud keekandjatega. Välja pandud rinnakee kinnitati riietuse külge kaksristpea nõeltega. Lisaks sellele kandsid naised helmekeesid, ripatseid, kuljuseid jm. Kätel kanti käevõrusid ja mitut tüüpi sõrmuseid.

Levinuimaks peaehteks oli abielunaistel linikukee, mis kinnitati peakatte külge prillspiraalnõeltega.

Noorema rauaaja (9.–13. sajand) sõjapidamisviisi ja relvastust kajastavas vitriinis on näha suurem osa kasutusel olnud muinas-sakalase varustusest. Madi kalme leidude põhjal on valminud ka muistse sõjamehe rekonstruktsioon. Muistse vabadusvõitluse aegse sõjamehe relvastusse kuulusid enam-vähem samasugused sõjariistad kui lähematel naabritelgi:

Kirveid kasutati mitmel otstarbel. Sõjapidamises kasutati kirvest nii viske- kui ka löögirelvana. Neid kasutati ka maagilistes kombetalitustes. Näiteks maeti kirves esimese karjalaskepäeva ehk jüripäeva hommikul lauda ukse juurde sõnniku alla, et kari muutuks tugevaks kui raud. Kirves võis rahvapärimuses mõjutada ka laste sündi. Kui abielupaar soovis poega, pidi mees voodisse heites siduma kirve selja peale.

Tähtsaimat osa eestlase relvastuses etendasid odad. Lisaks sõjalisele kasutusele oli neil tähtis roll ka kombetalitustel. Odadega kuulutati sõda, kinnitati rahuleppeid ja öeldi neist lahti, samuti kasutati neid liisuheitmisel. 11.–12. sajandil lisati neid hauapanustena nii jõukatele kui tavalistele kogukonna meestele. 13. sajandi alguses odaotste arv hauapanustena vähenes. Odad jagunesid väiksemateks viskeodadeks ja suuremateks võitlus- ehk torkeodadeks. Varred valmistati neile tammest või kadakast. Odaotste tüübistik muutus rauaaja lõpuks väga mitmekesiseks. Lühemaid ja kergemaid odasid oli jalaväelasel kaasas mitu. Tõenäoliselt kasutasid neid enne lähivõitlusse astumist ka ratsaväelased.

Nooled, täpsemalt nende teravikud olid peamiselt rauast. Luust nooleotsi on leitud vähe ja neid kasutati enamasti jahil. Vibunoole tüüpe on suhteliselt palju. Kahest eksponeeritud eksemplarist on naasklitaoline mõeldud rõngassärgi läbistamiseks. Välja on pandud ka eestlaste ammunoole otsad, mida tarvitati Viljandi kaitsel 1223. aastal. Vibukaare valmistamiseks kasutati elastset ja tugevat kadakat. Seda kinnitab ka Lõhavere linnuselt leitud vibukaar. Tollase vibu pikkus võis olla umbes poolteist meetrit.

Mõõku on Eestist leitud vähe, kolm korda vähem kui odaotsi. Muistse vabadusvõitluse ajaks oli mõõgast siiski saanud tähtis lähivõitluse relv, mis kuulus eelkõige ratsaniku varustusse. Mõõgateramikest rohkem on leitud käekaitseraudu, mida tõenäoliselt valmistati moe järgi ja vahetati. Nii jätkus neid ka teispoolsusse kaasa panna.