Esiaeg V Lõhavere

Lõhavere linnuse uurimise käigus tuli päevavalgele ehtevakk, mille koopia on eraldi eksponeeritud. See puidust karbis olev kogum sisaldas kaelavõrusid, helmeid ja ripatseid. Karbis olid veel hõbedakaalud, villane pael, spiraaltorukesi, erinevat värvi villast lõnga, brokaadiribasid jm. Seega näib olevat tegu keskmisest jõukama naise varandusega. Vakk leiti linnuse kõige suuremast ehitisest, mis võis kuuluda tolleaegsele vanemale ja sõjapealikule Lembitule.

Lõhavere (ehk Leole) linnus asus tänasest Lõhavere asulast 2 km ida pool. Leole on ainus muinaslinnus, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu, kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus.

Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses ning on kolmel korral põlenud. Henriku Liivimaa kroonika järgi on nende põlengute aeg teada. Esimest korda hävis linnus tõenäoliselt 1211. aastal, kui suur vallutajate vägi tuli Metsepole kaudu Sakalasse. Teine rünnak Leole vastu oli 1215. aastal, kui pärast piiramist linnus süüdati. Kolmandal korral ja lõplikult hävis linnus 1223. aastal suure orduvastase ülestõusu käigus.

Lõhavere linnamägi on loode-kagu suunaline, 78 m pikk ja 44 m lai platoo, mille kõrgus on ligi 10 meetrit. Kasutusajal piiras linnuse õue kõrge liivavall, mille siseküljel oli 2,5 m kõrgune tugipostidega palksein. Liivavalli harjal olid tugevad palkkindlustused. Linnuse piiramise puhul said kaitsjad vett linnuse õue kaguosas asunud 10 m sügavusest kaevust. Arheoloogidele oli kaev tähtis aga teisel põhjusel – siit saadi vaid harukordadel leitavaid muinsusesemeid. Kaevu avamisel tulid välja kaks kuusepakust atra, puust vakake, niinekiududest köiejupp, kadakast, tammest odavarred, poolik kadakane vibu jm.

Foto: J. Gregor