Esiaeg III

Vanema ja keskmise rauaaja (500 a eKr – 9. sajand) eksponaadid pärinevad tarandkalmetest ja neile järgnenud kivivarekalmetest.

Tarandkalmed hakkasid Eestis levima juba eelrooma rauaajal (500 a eKr – 1. sajand). Need rajati sageli varem kasutatud kivikirstkalmete kõrvale või lausa külge. Peamine tarandkalmete ajastu algas aga rooma rauaajal 1.–5. sajandil. Sellesse ajastusse kuuluvad ka Viljandimaa kalmed – Sammaste Taru, Vana-Võidu, Mõnnaste, Jälevere ja Kuude. Neid nimetatakse tüüpilisteks ehk liitunud tarandkalmeteks. Keskmisel rauaajal 5.– 9. sajandil olid kalmed ebakorrapärased kivivared, mis tihti jätkasid vanu tarandkalmeid.

Vitriinis on välja pandud neil ajastutel kalmetesse kaasa pandud tarbeasju, sõjariistu ja ehteid. Tarbeesemetest on üheks rooma rauaaja iseloomulikeks leidudeks tuluskivid. Tarberiistadest leidub veel rooma rauaajal kasutusel olnud kirvetüüpe – õõskirves, kitsaskirves ja kaeluskirves. Neist vanima, õõskirve juures on näha veel selgesti sarnasust pronksiaegsete kirvestega. Ainult selle vahega, et neid enam ei valatud, vaid sepistati. Kaeluskirved olid kasutusel rooma rauaaja alguses. Taolised rasked esemed kinnitati tapiga varre sees olevasse auku. Kõige lähedasem tüüp tänapäevastele kirvestele oli silmaga kitsaskirves.

Kivikalmetest on olulisel hulgal saadud ka ehteid. Välja on pandud vanemal ja keskmisel rauaajal enam levinud ehtetüüpe ja rõivakinnitusvahendeid. Rooma rauaajal tulid kasutusele ka esimesed sõled, mis oma kinnituselt meenutavad haaknõelu. Taoliste sõlgede üks kaar oli ilustatud ja selle osa järgi on nende tüübid saanud nimetused kärbissõlg, peakilpsõlg ja ambsõlg. Rinnanõelu kasutati rooma rauaajal vähem, käibel olid vaid rauast ja pronksist karjasekeppnõelad, mis on nimetatud oma ümara otsa järgi. Keskmisel rauaajal muutus rinnanõelte valik mitmekesisemaks. Rooma rauaajal tavatseti kanda ka klaashelmestest, vahel kuldfooliumiga kaetud kaelakeesid, mida toodi Rooma provintside aladelt.