Esiaeg II

Hilisneoliitikumis (u 3000 aastat eKr) ilmusid kammkeraamika kultuuri kandjate kõrvale uue kultuuri esindajad, kes on jätnud endast maha nöörvajutistega kaunistatud keraamika ja venekujulised kivikirved. Nöörkeraamika ehk venekirveste kultuuri seostatakse Eestis eelkõige viljeleva majanduse ja karjakasvatusega. Tähtsal kohal olid kindlasti ka küttimine ja kalapüük. Eksponeeritud kirved on muuseumisse jõudnud peamiselt juhuleidudena samadest veekogude äärsetest piirkondadest, kust varasema kiviaja leiud. Eestist on kokku leitud ligi kolmsada venekirvest, neist kümmekond matmispaikadest ja mõned asulakohtadest.

Pronksiaeg (1800–500 a eKr), eriti selle noorem järk (1100 – 500 a eKr) oli Eestis suurte muutuste ajastu. Märgatavaks said suured erinevused ranniku ja sisemaa vahel. Rannikualadel hakati kindlustama asulaid ja loodi maapealsed matmispaigad kivikirstkalmed. Viljandimaani taolised uuendused ei jõudnud, kuid asustuse jätkumises pole siiski kaheldud. Majanduses oli kesksel kohal ikka karjakasvatus ja maaviljelus.

Arheoloogiliste leidude, eriti pronksesemete poolest oluliselt rikkamate rannikupiirkondadega võrreldes on Viljandimaalt toonasid esemeid suhteliselt vähe leitud. Valdava osa moodustavad hilised kivikirved, mis võrreldes venekirvestega olid rohmakamalt viimistletud. Vähestest pronksesemetest on eksponeeritud kolm pronkskirvest – Helme kihelkonna Asu mõisa, Pilistvere kihelkonna Maalasti Mäeltoa talu ja Kolga-Jaani kihelkonna Eesnurga Lääne talu maadelt. Eriliseks harulduseks tuleb pidada Maalasti Mäeltoa talu maadelt leitud ehisnööpi ehk tutulust, millel on vanust u 3000 aastat.