Esiaeg I

Ajaloolise Viljandimaa asustuse hälliks on Võrtsjärve põhjarannik, kuhu 9000 aastat enne meie ajaarvamist ilmus kütt-kalur-korilane. Ajapikku kandus asustus Sakala kõrgustiku kõrgematele aladele ning peamisteks elatusaladeks said põlluharimine ja loomapidamine. Raiuti maha metsad ja nende asemele rajati põllud ning külad. Tänase Viljandimaa aladel kujunes Sakala muinasmaakond, mille keskuseks on peetud Viljandit. Muistne Sakalamaa piirnes lõunast Säde jõega, idast Võrtsjärvega, põhjast Navesti jõega ning läänes võis ulatuda Pärnu lahe rannani.

Esiaja püsinäitus algab keskmise kiviaja (9000–4900 a eKr) arheoloogiliste leidudega. Need esemed meile pärandanud rahvas elas peamiselt veekogude ääres. Vesi kindlustas küttimisest, korilusest ja kalapüügist elatuvatele inimestele rikkaliku toidulaua ja andis transpordivõimaluse. Neid kütt-kalur-korilasi tuntakse tänapäeval Kunda kultuuri kandjatena.

Viljandimaa mesoliitilised asulad nagu Siimusaare, Moksi, Jälevere, Lepakose, Umbusi ja Tamme asusid Navesti jõe kallastel ja Võrtsjärve põhjarannikul, mis kujutas tol ajal endast väikest saarestikku.

Kõige põhjalikumalt on arheoloogid uurinud neist Kolga-Jaani voortel olevat Siimusaaret. Siit pärineb ka suurem osa eksponeeritud leidudest. Võrtsjärve põhjaranniku kultuuri iseloomustab tulekivirohkus, kuna Kesk-Eestit läbivad tulekivi sisaldavad paekivilademete avamused andsid piiramatult seda väiketööriistade ja relvade valmistamiseks vajalikku materjali. Aastatel 1961–64 toimunud arheoloogilistel kaevamistel leiti Siimusaarest hulgaliselt töötlemisjääke ning üle 2000 tulekivieseme – talbu, kõõvitsaid, nuge, teravikke jms. Asulakohast saadi ka hulk loomaluid, mis näitasid, et jahiloomadeks olid peamiselt põder ja kobras, aga ka karu, metssiga, nugis, saarmas jt. Kalaluudest leiti haugi ja latika luid. Oluliseks saakloomaks oli põder, kellelt lisaks suurele lihahulgale saadi palju nahka. Luust ja sarvest valmistati tööriistu, kalapüügiks ahingud ja jäätuuri, samuti tehti neist noole- ja odaotsi.

Lisaks on esimeses vitriinis välja pandud Viljandi lähedalt Sammuli rabast juhuleidudena saadud luust odaots ja ahing, mis on ühtlasi ühed vanimad linna lähiümbrusest pärit esemed. Sarvest valmistatud varretusauguga sarvkirved ja teravik on pärit Pärnu muuseumi kogust. Taolisi sarvest tööriistu kasutati söödavate taimede ja juurikate kaevamisel.

Kammkeraamika kultuuri esindavad Valma neoliitilise asula (4100–3000 a eKr) leiud. Võrtsjärve looderannikul asuvas Valmas uuriti 1950. aastatel läbi peaaegu 1000 ruutmeetri suurune muistse asula keskosa. Muu hulgas leiti haud, kuhu oli maetud keskealine mees ja noor naine. Mehe kolju juures oli kaks luust loomakujukest, üks neist kobras, ja tulekivist kõõvits. Naise koljult leiti merevaigust loomakujuline ripats, kolju lähedalt tulekivist nuga, õla kõrvalt aga samast kivimist uurits. Asula kaguosast leiti jäänuseid ka kolmandast luustikust, mis kuulus 7–10 aastasele lapsele. Lisaks sellele avastati rituaalne „karumatus“.

Leidudest saadi Valmastki rohkelt tulekiviriistu: 200 kõõvitsat, 100 noakest, üle 50 mitmesuguse teraviku ja puuri ning üle 40 uuritsa. Kaevati välja ka 36 nooleotsa ja mõned odaotsad. Kristalsetest kivimitest esemetest olid suurem osa nelinurkse ristlõikega talvad ja küüstalvad. Leiti ka 17 merevaigutükki.

Asukad olid kasutanud kõiki varasemast tuntud töö-, jahi- ja kalapüügiriistu, kuid nüüd olid neid paremini ja hoolikamalt töödeldud. Esemete valmistamisel kasutati tihti ka kvaliteetsemat importtulekivi Volga jõe ülemjooksult Valdai kõrgustikult. Üks nooleots ja kaks heiteoda otsa on sellest importkivist valmistatud.

Suurima osa Valma leidudest moodustas aga keraamika – kokku saadi ligi 17 000 savinõukildu.